I am Photographeri kaudu õnnestus mul saada üheks nädalavahetuseks Nikon D810.
Olen alati pildistanud Nikoniga, mistõttu oli tegemist justkui kadunud sõbraga kohtumine. Oma karjääri alustasin ma üldse Nikon D80ga.
Paari kuuga oli selle kaamera sügavad hingesopid mulle avastatud. Jõudsin piirini, kus kaamera hakkas mu edasist arengut takistama.

Oli aeg soetada uus kere. Alustasin pika uurimustööga, mille lõppedes jõudsin järeldusele, et jään endiselt Nikoni leeri. Nüüd oli vaid küsimus, milline uus kere soetada. Mu valikusse jäid tol ajal Nikon D200 ja Nikon D3. Nende hinnavahe oli meeletu. See oli umbes sama kui võrrelda Opelit ja Porschet. Aga mida rohkem ma lugesin nende kohta, seda rohkem hakkasin ma tundma, et D3 on ainuõige valik. Minus võitlesid kaks poolt - ratsionaalne Jake ja unistaja Jake. Esimene käskis soetada D200, kuna see oleks olnud loomulik ja praktiline jätk, unistaja aga sosistas mulle pidevalt kõrva, et võta D3. See muutus suisa kinnisideeks. Üks hetk sai sosistaja võidu ning tellisin D3 ära. Sellel ajal oli inglise nael järsult kukkunud ning kasutades seda eelist enda jaoks ära, tellisingi uue kaamera Inglismaalt. Karpi avades teadsin koheselt, et tegin õige valiku. D3 lihtsalt istus nii hästi käes. Ja see katikuklõps oli muusika mu kõrvadele. Kuigi see kaamera oli eelkõige mõeldud spordi- ja pressifotograafidele, vilistasin ma sellele asjaolule. Ta teenis mind ca 5 aastat täiesti probleemivabalt. Sain sellega kõikjal pildistatud - rahvarohketel üritustel, kõrgetes mägedes, tormises paduvihmas, umbsetes stuudiotes. Vahepeal tuli välja Nikon D4, kuid kuna ta töötas nii hästi, siis ma ei tundnud vajadust uue kere jaoks.

Aeg läks edasi ning välja ilmus uus tegelane - Nikon D4s. Minu abiline oli juba vanaks jäämas. Eluiga hakkas lähenema lõpule ning tundsin, et aeg on vahetuse jaoks. Mõeldud, tehtud. Vana semu leidis uue kodu ühes naisperes ning mina sain endale uue sõbra. Kui ma D4si kätte võtsin, siis tundsin, et armusin. See on peaaegu ideaalselt ehitatud. Kui kahe erineva mälukaardi formaadi asemel oleks olnud üks ühtne, siis oleksin temaga koheselt abiellunud. Olles nüüd ca aasta teda juba kasutanud, on raske leida halbu sõnu. Sisseehitatud tald, ülikaua vastupidav aku, jõhker kiirus ning tema välimus on vaid jäämäe tipp sellest headusest, mis kõik veel peidus. Seetõttu olin väga põnevil, kui mulle pakuti võimalust kasutada uut Nikonit. D810 on peaaegu keskformaadi kere, kuna temas on peidus 36,3 MP. Minu D4s peidab endas vaid 16MP. Vahe on suisa kahekordne. Suurem MP arv on aga kaheteraga mõõk. Jah, sul on rohkem kvaliteeti ja dünaamiline ulatus on parem, kuid see-eest hakkavad sul kõvakettad palju kiiremini täituma ning tööprotsess muutub aeglasemaks. Mõned tähelepanekud, mis ilmnesid D810 pildistades:

• Suurim erinevus avaldus enamasti cropi võimaluses. Kui D4s pilt on 100% pealt sisse zoomituna terav, siis D810 on veel ka 300% sisse zoomituna terav. See annab võimaluse pildistada nö. lohakamalt ja hiljem probleemivabalt sisse croppida.
  
• Kui ma töötasin D810 failidega, siis mu tööprotsess oli ca 20% aeglasem. Suuremad pildid nõudsid rohkem laadimisaega ja järeltöötlust. 
• Mu Sandiski 32GB mälukaart mahutas 791 pilti D810ga vs ca 1400 pilti D4siga. Ma pildistasin selle nädalavahetusega ca 250GB materjali. Arvutikettad saavad niimoodi päris kiirelt täis.
  
• ISO oli juba 2000 pealt üsna mürane. Täiesti kasutatav aga kindlasti mitte nii puhas kui D4sil. Aga nii suure MP arvu juures ongi väga raske hoida müra minimaalne. Kuna ma otsin kaameras universaalsust, siis antud hetkel kaalus parem ISO üles MP arvu.
• Mind üllatas aga D810 aku. Sain ühe akuga terve nädalavahetuse pildistatud. Esimesel päeval pildistasin Maia Vahtramäele uued pildid tema varsti ilmuva loo jaoks, teisel päeval sai mitu tundi linnapeal kaameraga seigeldud ning kolmandal päeval üks beebiootus pildistatud. Huvitav oli see, et õuekülm neelas korralikult akut. Stuudios sain tehtud 1305 pilti ning akut oli alles 65%. Linnapeal jalutades tegin aga ca 300 pilti ning akut jäi alles 40%.
• Linnapeal olles mõistin ka, kui vaikne on D810 katik. Seda praktiliselt ei kuulegi. Tänaval pildistades tuleb see väga kasuks, sest sa ei tõmba tähelepanu.
  Võrdluseks D4s katik, millega tulistades on raske märkamatuks jääda. Aga see heli on muusika mu kõrvadele.
  
  
  
   Ainukeseks probleemiks ilmnes see, et paljud pildid olid fookusest väljas. Enamasti oli fookus objektist liiga taga. Kasutasin tänaval Sigma 35mm Art 1.4 seeria toru. Võibolla oli asi minus, võibolla oleks pidanud objektiivi timmima.
• Üheks miinuseks oli ka veel kere taga oleval fookuspunkti kettal. Suutsin pidevalt oma ninaga selle vastu minna ning pildistamise ajal asupaika liigutada. Kui mul oleks olnud akutald all, siis võibolla ei oleks seda probleemi olnud.  

Sellegipoolest on D810 oma hinna ja kvaliteedi suhtes ideaalilähedane. Kui oled mõelnud upgrade peale, siis D810 ei ole väga võimalik mööda panna. Muidugi D4s on hea, aga selle hind Eestis on 2x rohkem. Sama raha eest võiksid osta D810 ja paar head objektiivi.

Hetkel saab Nikon D810  I am Photographerist 2749€ eest ning lisaks sellele on neil pakkumine, mille käigus saad 300€ eest endale tarvikuid valida. Win-win!

Kuna Maia pildid on veel avaldamata ning tänavapildid tulevad järgmises postituses, siis seekord saate pilgu peale heita pühapäevasele ootuspiltidele.